Kõik peavad alustama algusest. Kui laps üht või teist asja teha ei oska, siis ei tähenda see veel rumalust. Teie viite meid edasi sammhaaval, tasa ja targu, nii, nagu meile kohane. Ja kui mõni meist avastab, et edasi võib liikuda ka hüpates või lendu tõustes, olete Te õnnelik. Kui aga mõni meist pelglikult, ent järjekindlalt oma teel rühib, siis valmistab ka see Teile headmeelt.
…
Teie ei vilista, et me Teile järgneksime. Ega torgi meid tagant. Astudes kõrval – lasete meil ise avastada, nuputada, küsida, seletada ja luua. Olete valmis meile kätt ulatama kui tee juhtub konarlik olema, kuid üksnes siis, kui abi on möödapääsmatu.
“Vaata!”, “Kuula!”, “Mõtle!”, “Püüa!”, “Prooviks õige sedamoodi?” – nii juhatate Te meid.
….
/P.Brown “Kallile õpetajale”/
